Ülesanne 1

„Erivajadus“ ja „puue“ on mõlemad mõisted, mille tähendus ning nendesse suhtumine on ajast-aega muutunud. Neid võib vaadata järgnevalt:

 

 - Puue kui tabu

 Esmane määratlemine toimus pikka aega kriteeriumi "tal on midagi puudu" - pole jalga, ei näe, ei kuule - alusel, seega üsna umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes ("vigane", "sant", "pime", "hull", "langetõbine", "puujalaga" jne) (Kikkas, K). Puudesse suhtuti nii, et see oli kui karistus millegi eest. Näiteks Piiblis küsitakse Jeesuselt pimeda mehe kohta: "Kes on teinud pattu, tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ (Jh 9:2) (Kikkas, K). 

 Spartas oli aga suhtumine väga karm – puuetega vastsündinud jäeti mägedesse surema või visati kaljult alla. Hiljem valitses süsteem, kus nõrgemate liikmete eest hoolitses vastavalt võimalustele külakogukond, mitte küll võrdväärselt, aga siiski nende põhivajaduste eest kanti hoolt ning rakendati ka jõudumööda tööle (Kikkas, K).

 - Puue kui tervisehäire

 Sellisel lähenemisel on võrreldes eelmise ajajärguga oluline eelis - stigma vähenemine. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust (vrd eespooltoodud näide Piiblist), puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult. (Kikkas, K)

 19. sajandi teisel poolel alguse saanud (ehkki "valikulise eostamise" põhimõtete ajalugu loetakse juba alates Platonist) ning eriti tugevasti XX sajandi esimestel kümnenditel esilekerkinud eugeenikaliikumine, mis paljudes kohtades (eriti just jõukates, "arenenud" riikides nagu USA ja Saksamaa) surus ka puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, "korralike inimeste" silma alt ära (Kikkas, K). See niiöelda „tõuaretus“ tähendas seda, et puudega inimese puhul oli järglaste saamine välistatud. 

 

- Puue kui ühiskonna probleem

 XX sajandi teisel poolel levis hoiak, kus puuet vaadati kui paratamatut takistust. Kui nii on, siis nii on. See tähendab, et vaadati viltu neile, kes ise tahtsid oma olukorda parandada (näiteks üritada kõndida, kuigi on raske liikumispuudega), kuna see olevat kui järeleandmine rõhujate survele. 

 Eestis on hetkel toimumas üleminekuetapp meditsiiniliselt mudelil sotsiaalsele - suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi (Kikkas, K).

 - Puue kui eluviis

 Üha enam hakkavad nii puudega inimesed kui ka ühiskond leppima puude olemasoluga. Osa puuetega inimesi moodustavad lausa eraldi kultuuri oma keele ja tavadega (näiteks omakultuuri väärtustavad kurdid nimetavad oma rahvust’Deaf’ nimega). Mõned kurdid vanemad soovivad saavutada olukorda, kus nende laps oleks ka kurt. See on mõneti „kurdikultuuri“ vaatenurgast mõistetav, teisalt eetilisest seisukohast väga suuri küsimusi tekitav (Kikkas, K). 

 

Hea on tõdeda, et üha enam toimub siiski liikumine teadvustamise ja kaasamise suunas. Puudega inimesed pole enam ühiskonnast välja heidetud vaid osa sellest.

Kikkas,K. (2009) Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele. Loengumaterjal. Tallinna Ülikool. [16.09.2009]  

Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed läbi aegade.